Raamat minu emast

About this book

Veel elavate made pojad, ärge enam unustage,et teie emad on surelikud! Ma pole kirjutanudasjata, kui üks teie seast on pärast mu surmalaululugemist ühel öhtul oma emaga hellem, tänumulle ja mu emale. Olge oma emaga iga päevhell! Armastage teda rohkem, kui mina oskasinarmastada oma ema. Kinkige talle iga päev üksrõõm, käsin ma teid - ja mu kahetsus annabmulle selleks õiguse - käsin ma teid oma leinakörgustest, pühalikult. Sõnad, millega mapöördun teie poole, veel elavate emade pojad,on ainsad kaastundeavaldused, mis ma iseendalevöin pakkuda. Kuni on aega, pojad, kuni ta onveel siin. Kirustage, sest varsti on tema vaevumärgatavalt neitsilikult naeratav nägu likumatu.Ent ma tunnen teid, ja miski ei vabasta teid teiehullust ükskõiksusest senikaua, kui teie emadelavad. Ukski poeg ei tea päriselt, et tea emakord sureb, ja kõik pojad vihastavad ema pealeja lähevad kärsituks, need hullud, kes üsna varstisaavad karistuse.